Siiri lugu
Siiri Haas, lahenduskeskne psühhoterapeut, sotsiaaltöötaja, õpetaja
Siiri arengulugu ohvrist õitsele puhkemiseni
Igal inimesel on anne probleeme lahendada, aga ta lihtsalt ei tea, et tal see on.
Ohvrina olemise aeg
Kui olin laps, sain vanematelt aina kiita, et olen nii rahulik ja tubli tüdruk. Võtsin seda enesestmõistetavalt.
Keegi aga ei küsinud minult, mida ma ise asjadest arvan, kuidas ennast tunnen. Meie peres ei olnud see mõeldavgi. Ega ma isegi teadnud, mida tunnen ja arvan. Mu isa lemmikütlemine oli, et laps räägib siis, kui kana pissib. Aga kana ju ei pissi…
Teismeeas hakkasin mässama. Elasime siis emaga kahekesi, vanemad olid selleks ajaks juba lahutatud. Nii oligi, et ainus, kelle vastu sain mässata, oli ema. Minu vastuhakuaeg ei kestnud kaua – ema suri, kui olin 16. Lähedase inimese armastus ja tugi kadus üleöö. Mind haaras üksindus ja see oli ahistav. Kaotasin eluiisu, haudusin enesetapumõtteid.
Toibumise aeg
Leevendust oma ahastusele ja masendusele sain psühholoogia- ja eneseabiraamatutest. Käisin erinevatel kursustel ja koolitustel. Alateadlikult otsisin mõnd „päästjat“ – mentorit, guru…
Rasketel aegadel sain tuge sõpradelt ja elu mõtte otsimisest. Sõbrad kahtlemata toetasid mind, ent see lahendus oli ajutine.
Siis abiellusin, sündisid lapsed, minu elu rõõmuallikad.
Näriv tunne, et mind ei hinnata ega armastata, ei lasknud mind ometi lahti. Olin kaotanud oma hea elu ukse võtme. Ja kas mul oligi seda kunagi olnud?
Üha suurema innuga keskendusin psühhoteraapia-alase kirjanduse uurimisele-lugemisele. Osalesin üha rohkemates kursustes-koolitustes. Läksin uuesti ülikooli ning lõpetasin sotsiaaltöö eriala.
Valu ja kannatused panid mind ikka enam enesesse ja oma mõtteisse süüvima. Süvitsiminevalt mõistetud ja lahti mõtestatud haigettegevad kogemused mõjuvad meie elule lõppkokkuvõttes positiivselt, edasiviivalt.
Ja ma leidsin, mida nii pikalt olin otsinud – oma hea elu võtme…
Õitsele puhkemise aeg
Õitsele puhkemise ajal hakkab inimene elama vastavalt oma sisemisele tõele ja kutsumusele, oma ehedat, tõelist elu. Kõige tähtsam on oma tõelist väärtust mõista – teha enam ja enam neid asju, mis meeldivad ning samal ajal hinnata seda, mida teed. Nii kasvab enda väärtustamine ja julgus olla ise.
Kui lapsed olid suureks saanud ja kodunt lahkunud, andis see mulle võimaluse oma elu muuta, seniselt sissetallatud rajalt välja astuda. See nõudis küll tugevat otsustusvõimet, aga ma ei kaotanud usku, et muutus sillutab teed paremale elule.
Elupööre raputas kõike senist: muutus mu eluala, vahetus töö, tekkisid uued sõbrad. Alustasin valgelt lehelt. Oli aegu, kus mul ei olnud peaaegu midagi. Ma ei kaotanud oma usku, et kõik läheb lõpuks hästi. Et selleks on vaja vaid aega…
Psühhoterapeudi eriala, töö ja selle õppimine on mind alati köitnud. Ka aegadel, kui see oli vaid suur unistus, ei lahkunud minust soov see teoks teha. Nüüdseks on mu unistus täitunud – olen õppinud ja lõpetanud lahenduskeskse psühhoteraapia koolituse. Arvan, et õppida on veel tegelikult palju, aga ma jätkan oma südamelähedasel teel, et inimesi abistada.
Siiri Haas, lahenduskeskne psühhoterapeut, sotsiaaltöötaja, õpetaja
Siiri arengulugu ohvrist õitsele puhkemiseni
Igal inimesel on anne probleeme lahendada, aga ta lihtsalt ei tea, et tal see on.
Ohvrina olemise aeg
Kui olin laps, sain vanematelt aina kiita, et olen nii rahulik ja tubli tüdruk. Võtsin seda enesestmõistetavalt.
Keegi aga ei küsinud minult, mida ma ise asjadest arvan, kuidas ennast tunnen. Meie peres ei olnud see mõeldavgi. Ega ma isegi teadnud, mida tunnen ja arvan. Mu isa lemmikütlemine oli, et laps räägib siis, kui kana pissib. Aga kana ju ei pissi…
Teismeeas hakkasin mässama. Elasime siis emaga kahekesi, vanemad olid selleks ajaks juba lahutatud. Nii oligi, et ainus, kelle vastu sain mässata, oli ema. Minu vastuhakuaeg ei kestnud kaua – ema suri, kui olin 16. Lähedase inimese armastus ja tugi kadus üleöö. Mind haaras üksindus ja see oli ahistav. Kaotasin eluiisu, haudusin enesetapumõtteid.
Toibumise aeg
Leevendust oma ahastusele ja masendusele sain psühholoogia- ja eneseabiraamatutest. Käisin erinevatel kursustel ja koolitustel. Alateadlikult otsisin mõnd „päästjat“ – mentorit, guru…
Rasketel aegadel sain tuge sõpradelt ja elu mõtte otsimisest. Sõbrad kahtlemata toetasid mind, ent see lahendus oli ajutine.
Siis abiellusin, sündisid lapsed, minu elu rõõmuallikad.
Näriv tunne, et mind ei hinnata ega armastata, ei lasknud mind ometi lahti. Olin kaotanud oma hea elu ukse võtme. Ja kas mul oligi seda kunagi olnud?
Üha suurema innuga keskendusin psühhoteraapia-alase kirjanduse uurimisele-lugemisele. Osalesin üha rohkemates kursustes-koolitustes. Läksin uuesti ülikooli ning lõpetasin sotsiaaltöö eriala.
Valu ja kannatused panid mind ikka enam enesesse ja oma mõtteisse süüvima. Süvitsiminevalt mõistetud ja lahti mõtestatud haigettegevad kogemused mõjuvad meie elule lõppkokkuvõttes positiivselt, edasiviivalt.
Ja ma leidsin, mida nii pikalt olin otsinud – oma hea elu võtme…
Õitsele puhkemise aeg
Õitsele puhkemise ajal hakkab inimene elama vastavalt oma sisemisele tõele ja kutsumusele, oma ehedat, tõelist elu. Kõige tähtsam on oma tõelist väärtust mõista – teha enam ja enam neid asju, mis meeldivad ning samal ajal hinnata seda, mida teed. Nii kasvab enda väärtustamine ja julgus olla ise.
Kui lapsed olid suureks saanud ja kodunt lahkunud, andis see mulle võimaluse oma elu muuta, seniselt sissetallatud rajalt välja astuda. See nõudis küll tugevat otsustusvõimet, aga ma ei kaotanud usku, et muutus sillutab teed paremale elule.
Elupööre raputas kõike senist: muutus mu eluala, vahetus töö, tekkisid uued sõbrad. Alustasin valgelt lehelt. Oli aegu, kus mul ei olnud peaaegu midagi. Ma ei kaotanud oma usku, et kõik läheb lõpuks hästi. Et selleks on vaja vaid aega…
Psühhoterapeudi eriala, töö ja selle õppimine on mind alati köitnud. Ka aegadel, kui see oli vaid suur unistus, ei lahkunud minust soov see teoks teha. Nüüdseks on mu unistus täitunud – olen õppinud ja lõpetanud lahenduskeskse psühhoteraapia koolituse. Arvan, et õppida on veel tegelikult palju, aga ma jätkan oma südamelähedasel teel, et inimesi abistada.
